Lembit!
Ei keegi, ei iial taha neid sõnu öelda, et Sind ei ole enam … aga ometigi on see nii.
Maisest surelikkusest on kõige enam üle mees, keda mäletatakse – kaua, palju ja paljude poolt. Selles kategoorias jääd surematuks! Olid ja oled väga paljude poiste ja meeste käsipalliisa. Teadmine, et sa jääd meie mälestustesse, südameisse ja hinge igaveseks, ei ole hetkel küll kuigi suureks lohutuseks, aga enamat meil täna võtta pole. On vaid kurbus ja lein.
Sinu jutud, et käsipall on väike elu mudel, võisid algatuseks ju arusaamatukski jääda, aga aastatepikku oleme kõik sellest aru saanud. Ja kui sa meist kõigist päris käsipallureid ei suutnud teha, siis inimeseks kasvamise pikal ja keerulisel rajal olid sa hindamatuks abimeheks. Oled ka edaspidi.
Sullegi omase lõõbiga pooleks panid kunagi mitmetele meist ühe tulevikukohustuse, mis tundus hoomamatult kaugel ja mis oli siis just naljaks paras. Nüüd on tõsi taga ja meil on see au. Me tuleme!
Sinu käsipallipoisid.
Lembitu saadeti viimsele teekonnale laupäeval 15.märtsil algusega kell 10:00 Viljandi Spordihoone vanast saalist. Hüvastijätt oli kell 15:00 Tapa kalmistul.
