Kui Jõuluturniiril sai kohtumine uude aastasse kokku lepitud, siis mina veel ei teadnud suurtest uudistest muhvigi, alles koju jõudes sai sain moodsate meediumite vahendusel teadlikuks puuriluku põhjapanevatest otsustest. Seda eellooks tänasele kiirele kohtumisele spordihoone kohvikus.
M.H.: “Sulle võib vist alustuseks õnne soovida!?!”
Rasmus Ots: “Jah! Aitäh!”
M.H.: “Kaua see südame rindu võtmine ja ettepaneku tegemine aega võttis?”
R.O.: “Plaan oli pool aastat. Põhimõtteliselt suvel tuli plaan ja ühildasin selle meie kohtumise kuupäevaga. Seitse aastat sai täis. Oli paras aeg.”
M.H.: “Nüüd siinmail seoses koondise pausiga?”
R.O.: “Jah. Jah. Ikka koondisepausiga. Natukene anti puhkust ka, aga enamasti ikka koondise tegemised. Esmaspäeval läheme Käärikule nädalaks koondise laagrisse, sealt edasi on 13. jaanuar kuni 19. jaanuar koondise nädal, kus on mängud. Esmalt ikka laagrisse, ajame ennast toonusesse, teeme pallidega trenni seal, harjutame koostööd ikka selleks, et minna koondise nädalale erksamalt vastu kui muidu.”
M.H.: “Oled nüüd Saksamaal juba kaks aastat. Oled klubiga rahul?”
R.O.: “Jan, Seda küll. Selleks aastaks pole see küll soovide realiseerimine, aga kuna ma eelmine aasta olin selle topelt lepinguga, esindus võistkonnas ja teises võistkonnas, enamasti küll teises võistkonnas ning aprilli lõpuks oli mul laual kindlaid variante ainult üks, see kus ma hetkel olen. Kui panna kokku uus keskkond ja perelisa ja muudki momendid, siis oli pisuke hirm selle pikema ootamise ees ja nii võtsingi selle lihtsama ja madalama pakkumise vastu. ”
M.H.: “See madalam pakkumine oli siis Saksamaa neljas liiga? Kuidas perspektiiviga tõusta lood on?”
R.O.: “Eelnevalt klubi mängis kolmandas liigas ja hooaja eel öeldi ka välja soov aste kõrgemale tagasi pääseda. Hetkel pole plaanid nii hästi realiseerunud kui oleks soovitud. Juhtivaid jõude on kimbutanud pisemat sorti tervise probleemid, momendilgi on võistkonnas kuus meest vigastatud, seda on palju. Kui kuuetesistkümnest mehest on kuus vigastatud, siis seda on palju, seda enam, et kipuvad olema just kandvad jõud. Kui kõik on rivis, siis tuleb ka tulemust. Meil oli siin üheksa võiduline seeria, mis kulmineerus ühe punktilise kaotusega kodus. Üldpilt on okei, tabelis asetseme kolmandal real, vahe liidriga neli punkti. Pole midagi võimatut. Liiga on üldiselt selline, kus kõik on võimelised kõiki võitma. Üllatusi ikka juhtub!”
M.H.: “Kuidas klubi Sinuga rahul on?”
R.O.: “Otseselt pole keegi midagi öelnud. Mängida ma saan ja mulle isiklikult tundub, et ollakse rahul, sest sooritused on piisavalt head.”
M.H.: “Paar sõna klubist. Palju trenni teed?”
R.O.: “Trenni teen viis korda nädalas. Tööl käin 40 tundi kuus ja seda puhtalt selleks, et aega täita, enda poolt valitud, et veidigi kodust välja saada, keelt harjutada. Klubi põhisponsor on füsioteraapia praksis. Mängudel käime bussidega ja mängujärgselt on toit laual. Klubi püüab hästi profesionaalne olla. Kogukond on ühtne. Päris täis saali pole veel olnud, meil on keskeltläbi 700-800 pealtvaatajat igal mängul ja seda 1200-s saalis, mis on peaasjalikult käsipalli jaoks, teisi spordialasid ikka väga minimaalselt.”
M.H.: “Paar sõna koondisest ka. Oled põhi puurilukk?”
R.O.: “Loodetavasti. Armis Priskusega me seda kohta jagame, aga erilist vahet pole, kes see esimene on, peaasi, et töö saab hästi tehtud ja tulemus tuleks.”
M.H.: “HC kasvandikest koondises 4 või 5 meest?”
R.O.: “Seekord mina Kristo, kaks Karli. Sten jääb vist seekord kõrvale.”
M.H.: “Kuidas tervisega. Vigastused ei kimbuta?”
R.O.: “Pisi hädasid ikka tuleb ette, aga oma vanuse kohta olen päris hästi säilinud.”
M.H.: “Kaua Saksamaal jätkata kavatsed?”
R.O.: “Saksamaal mängimine pole eesmärk omaette, võin ka mõnes teises riigis mängida. Eesmärk on ennast realiseerida ja selleks tuleb leida stabiilsus ning sellega silma jääda. Ma üritan oma võimed realiseerida ja leida sellise väljundi, millega ma ise rahule jääksin.”
M.H.: “Tänud, et leidsid aega veidi juttu ajada ning edu nii koondises kui klubis!”
R.O.: “Aitäh!”
[logo_carousel_slider]
