Lugu Simon Drõginist võiks alustada legendaarse lausega Oskar Lutsu Kevadest, et kui Simon käsipallitrenni jõudis, olid teised juba mõnda aega treeninud. Käsipall ei olnud Simoni esimene alavalik.
Tee käsipallini
Simon mängib Viljandi HC meeskonnas joonemängija positsioonil ning tema tugevad haarded kaitsetöös pole ilmselt kellelegi märkamata jäänud. Simoni sporditee algas juba lasteaias, kui
vanemad ta judo trenni panid. “Tegelesin judoga lasteaiast kuni kolmanda-neljanda klassini. Nii viis aastat tegin judot,” meenutas oma sporditee algust. Kuigi Simoni karjäär judokana jäi siiski suhteliselt lühikeseks, õnnestus tal sellest hoolimata oma vanuserühmas tullas judos Eesti meistriks ja käia võistlemas ka Saksamaal, kus sai esimese koha. Judoga lõpetades oli Simonil välja teenitud roheline vöö.
Simon meenutas käsipalli juurde jõudmise lugu. Vanemad olid ta pannud judo trenni, kuid ühest hetkest talle seal enam ei meeldinud. “Käisin siis teises klassis ja mu tolleagne parim sõber käis käsipallitrennis. Muidugi olid käsipalli ja judo trennid samal ajal. Kuna mulle judos enam ei meeldinud, aga vanemate arvates ma käisin siiski judo trennis, siis läksin judo trenni asemel vaatama sõbra käsipallitrenni, seega ma nagu olin ikka trennis. Tolleaegne treener, Lembit Nelke, vaatas, et ma istusin teksadega vanas saalis pingi peal ja ütles: “Tule tee kaasa!” ja siis ma jooksingi teksadega mööda saali ringi ning peale trenni kutsuti juba võistlustele, olin siis 9. aastane,” meenutas Simon käsipalli juurde jõudmist. Peale kutset võistlustele läks mängumees koju ning pidi vanematele ütlema, et ta läks küll judo trenni, aga nüüd tuleb tal minna käsipallivõistlustele. Kaks aastat tegeles Simon mõlema alaga kuni tuli teha valik. Valituks osutus käsipall, mis tundus nagu mõlemast alast parim variant. Sõber, kelle trennis Simon algselt vaatamas käis, loobus käsipallist, aga Simon jäi.
Teekond füüsikani ja onkoloogiasse
Peale Viljandi Gümnaasiumi lõpetamist läks Simon edasi õppima Tartu Ülikooli füüsikat ja lõpetas kevadel 2025 magistrantuuri. Küsimusele, et kuidas ta üldse füüsikani jõudis, tunnistas Simon, et selles on “süüdi” Viljandi Gümnaasiumi füüsikaõpetaja Vahur Pohlasalu: “Kuni gümnaasiumi teise aasta lõpuni oli mul eesmärk saada ikka käsipalluriks ja hakata sellega ka elatist teenima, millega panin endale nii suure pinge peale, et ma enam ei nautinud platsi peal olemist ja käsipall muutus täiesti vastumeelseks – ei meeldinud trennis käia, ei meeldinud mängudel käia ja siis hakkasin 
lihtsalt otsima mingeid varuvariante. Pea mul võttis enam-vähem ja füüsika tunnid tehti gümnaasiumis piisavalt huvitavaks, et mõtlesin, et miks mitte sellega rohkem süvenenult tegeleda. Tundub selline üldine asi, mis võib-olla avab palju uksi ja ei ole mingit kindlat ühte suunda. Loomaarstiks lähed õppima, saad ju loomaarstiks. Mulle meeldis see, et tulevik jäi lahtiseks.”
Tänaseks töötab Simon Tartu Ülikooli Kliinikumis onkoloogia osakonnas kiiritusravis. Onkoloogia, s.o vähkkasvajad ja kiiritusravi on üks enamlevinud ravimeetodeid. Simon on kliinikumis meditsiinifüüsik: “Ma panen doose ja raviplaane paika. Samuti tegelen kiiritusravi arendamise ja kvaliteedi parandamisega ning viimasel ajal on lisandunud ka uurija/katsetaja roll. Tegeldeda tuleb ka üldise masinate korrashoiu ja kalibreerimisega.” Kuna ülikoolis õppekavas ei ole meditsiinifüüsikat õppeainena, siis elab Simon töösse sisse ja õpib pidevalt oskusi juurde. “Mulle öeldi ka, et see sisseelamine võtab üsna kaua aega, ülikoolis võtsin anatoomia kursuse, aga kõik muu tuleb kohapealt käigupealt töö käigus, “ kirjeldas Simon tööellu sisseelamist.
Füüsikat õppides ei ole päris tavapärane asuda tööle meditsiini valdkonnas. Simoni teekond meditsiinifüüsikani tuli läbi magistritöö, kui üks õppejõud julgustas teda otsima teemat väljastpoolt kooli ja ta andis kliinikumi kiiritusravis tegeleva füüsiku kontaktid: “Ütles, et kirjuta, mine tutvu ja äkki leiad omale midagi. Läksin, tutvusin, magistritööd otsustasin teha ikkagi koolis (teemaks sai Koroonalahendusel ja mehaanilisel filtril põhinevate õhupuhastite võrdlus realistlikes tingimustes), aga kontaktid ja võimalused olid olemas. Peale magistrantuuri lõpetamist võtsin kliinikumiga ühendust, et tahaksin tulla vaatama ja proovima. Meditsiin tundub nagu selline hea asi, kus karjääri teha. Patsiente jagub.”
Onkoloogia ja vähiravi on meditsiinis emotsionaalselt raske valdkond. Hiljuti sai Simon kõrvalt jälgida ravidoosi määramisele 1. aasta 8 kuusele lapsele. Kuna Simonil on alles õppimise protsess, siis ta otseselt patsientidega veel kokku ei puutu. Oli ka varuvariant minna tööle Tallinnasse, aga siis oleks olnud raske käsipalli mängimist jätkata Viljandis. Tartust on siiski lihtsam trennis käia kui Tallinnast.
Kas vabaaega ka jagub?
Simon tunnistas, et väga palju ei ole tal vaba aega, aga ta ei ole sellele mõelnud ka. Sõpradega saadakse kokku nädalavahetustel, kus mänge ei ole. Selliseid nädalavahetusi pidi hooajal siiski leiduma. “Nädala sees on päevad alati hõivatud. Kaheksast tööle ja koju jõuan peale trenni nii kell 21-23. Igav ei hakka ja see on positiivne. Tööle, käsipallile, perele ja sõpradele kulub aeg ära, kui oleks veel aega, siis ma ei tea, mis ma teeks selle ajaga,” kirjeldas Simon oma igapäevaelu ja jätkas, et vanemaid ma näen õnneks päris palju, sest ma käin Viljandis koguaeg. Käin kodust alati läbi ja söön õhtust perega peale trenni kui võimalik.”
Kui aega ja võimalust ja ka ilma oli, siis käis Simon sõpradega discgolfi mängimas: “Mulle meeldib ikkagi asju lihtsalt visata, vahet pole – palli, ketast, lumepalli, mida iganes. Ja meeldib lihtsalt sõpradega aega veeta ja nendega suhelda – rääkida oma elust ja kuulata sõprade lugusid nende elude kohta kuulda ja lihtsalt häid vestlusi pidada.”
Muutused meeskonnas ja liikumised välismaale
Simon tunnistas, et ta ei kujutaks ette Viljandi HC-d ilma Markota ja mängijates ilma Voiksita (Kristo Voika), ilma temata oleks imelik mängida.
Ilmselt tuleb muutus ka Hendriku liikumisega välismaale, sest ta tahab sinna minna ja selle mõttega juba vaikselt harjutakse. See on loogiline jätk Simoni sõnul, aga Voiksi lõpetamist ma väga ei oota. Ma arvan, et suht vaikne oleks trennis ilma temata.
Enda võimaliku karjääri osas välismaal tunnistas Simon, et tema nii kaugele ei jõudnud, et välismaalt oleks pakkumine tehtud: “Soov oli mul olemas ja see tundus loogiline. Olen terve elu sportinud, alates lasteaiast saati regulaarselt ja tundus ainukene loogiline samm, aga pakkumist pole tehtud. Nüüdseks on soov sportlaskarjääri teha jäänud tahaplaanile ning naudin hobikorras platsil olemist.”
Viljandi HC fännid
Simoni sõnul on Viljandi HC fännid sellised, et pole isegi mitte varianti, et nendega poleks võimalik rahul olla: “Ei no, ma ütlen ausalt, et mina ei viitsiks nii palju teha, kui nemad teevad, müts maha. See kodusaali atmosfäär, mis nad toovad igasse Eesti nurka, see on uskumatu ja arvan, et ma pole kindlasti esimene ja viimane, kes seda ütleb, aga noh siukseid fänne nagu meil, Eestis teistel väga palju ei ole – nii stabiilselt ja väga pikka aega ka. Siukest pühendumust ei ole mina vähemalt näinud Eesti maastikul.”
Ise treeneritööd tegema?
Kuna Simon on terve oma teadliku elu mänginud käsipalli, siis tekkis küsimus, kas ta ise on ka mõelnud treeneritöö peale. “Ei. Ma arvan, et ma ei ütleks, et ma oleks halb treener ja ma arvan, et minu inimesetüüp on hea, sest mulle meeldib õpetada, aga ma pigem õpetan valemeid ja numbreid, kui palli viskamist,” ei andnud Simon mitte lootuski, et temast võiks tulevikus käsipallitreener saada. Simon arutas, et ei tea, kas Markol on üldse aega puhkuseks – Viljandi HC, Viljandi Spordikooli käsipalli noored ja lisaks noortekoondise juhendamine.
Treener Marko ja Viljandi käsipall
Viljandi HC peatreener Marko Koks on tuntud mängu ajal emotsionaalse juhendajana. Kuidas Simon aga treener Markot näeb? “Mänguväliselt on Marko hoopis teine inimene. Tegin käsipallist pausi gümnaasiumi lõpus. Käsipall hakkas vastukarva käima ja läksin kaitseväkke ja põhimõtteliselt siis käsipalliga ei tegelenud. Kaitseväest läksin ülikooli, ülikooli esimese aasta tegin ka pausi. Kokku kujunes pausi pikkuseks kaks aastat. Ja kui ma siis tagasi tulin, esimest korda Marko mängu ajal minu osas emotsionaalne oli, siis läksid mul suunurgad ülesse, siuke hea tunne oli, et, oh, nüüd ma olen õiges kohas tagasi,” kirjeldas Simon enda tundeid seoses käsipalli ja Markoga. “Keegi ei kutsunud mind tagasi, ma ise tulin mängu vaatama Viljandisse. Ja ausalt öeldes oli mul lihtsalt igav ja hakkasin igatsema,” selgitas mängumees pausi järel käsipalli juurde naasmist. ”Kui Käsipalli mängin, siis ainult Viljandis,” oli Simon konkreetne arutades võimalust mõne teise Eesti klubi all mängida.
Kohtunikutöö
Ajas on kohtunikuks olemine ikka järjest raskemaks kasvanud, sest mäng läheb järjest kiiremaks ja kiiremaks. Ilmselt saab alati midagi kohtunikule ette heita. “Mängija jaoks on üldse haruldane see, et oled mängijana kohtuniku tööga täiesti rahul. Kindlasti on kohtunike tasemed väga erinevad. Balti riikide kohtunikud on täitsa heal tasemel. Samas ei oska teiste riikidega võrrelda, ei ole neid kohtunikke näinud väga palju. Objektiivselt olen ise pigem rahul kohtunikega ja mulle ei meeldi nendega väga vaielda. Pigem lähen küsin vaikselt, kui miski segab, aga ma ei lähe õiendama. Pigem lihtsalt küsin, mis ma valesti tegin, siis tean ise,” avaldas Simon oma mõtteid kohtunikest ja nende tööst.
Soovime Simonile palju jaksu meditsiinifüüsikuna ja panustamisel Viljandi käsipalli!
Fotod: Simon Drõgini erakogu ja Helin Potter/Viljandi HC
