Ei olnud harvad juhud, kus Viljandi HC käsipallimeeskond pika ja väsitava Balti liiga välissõidu järel pühapäeva hilisõhtul kell üksteist bussiga Viljandisse jõudis, ei olnud ääremängija Mikk Varikut ees ootamas vaba päeva. Järgmisel hommikul kell kaheksa tõmbas Mikk aeg-ajalt ikka selga Päästeameti vormi, et alustada 24-tunnist valvet. Mikk jagas end kahe maailma vahel: ühes päästis ta tormiselt järvelt ja põlengutest inimelusid, teises võitles oma meeskonna eest ning kõige selle kõrval on Mikk abikaasa ja isa.
Väike „päga“, kes jooksis suurematele jalge vahelt läbi
Miku teekond käsipallini algas Mõisakülast, kus treeneripingil istus legendaarne, sageli lapse vaates kuri ja range Lembit Nelke. „Jõudsin trenni läbi Oti (Varik), kes mind kaasa võttis,“ meenutas Mikk oma käsipalliga ühinemise algust algklassides. Alguses oli Mõisaküla saal rahvast pungil, kuid ajapikku hääbus huvi ja poisse jäi aina vähemaks. „Põhikooli lõpuni mina tegelikult trennis ei käinudki, käisin ainult nädalavahetusteti võistlustel. Ott võttis mu kaasa ja siin ma olen.“ Oma vanusekäigust (1995. aasta poisid) on Mikk täna meeskonnas ainus allesjäänud lüli.
Noorusaeg Nelke käe all nõudis ränka iseloomu ja vankumatut tahtmist. „Ta oli ikka kuri küll. Aga kõige eredam hetk oli see, kui ta mulle ise Mõisakülla järgi tuli. Helistas emale, et poissi on vaja ja tuleb järgi. Tõi mind Viljandisse A-klassi võistlustele, endast paar aastat vanemate vastu mängima. Mina olin hästi pisike poiss, teised minust peajagu pikemad. Olgingi siuke väike päga seal, jooksin neil peaaegu jalge vahelt läbi,“ meenutas Mikk.
Oli juhus, kus neljapäeval kõlas telefonikõne, reede hommikul kell 7:20 istus Mikk bussi peale, et sõita Viljandisse linnamehi ootama, ja siis peale mänge pühapäeva õhtul viimase bussiga koju tagasi: „Tänapäeva noored vist ei viitsiks nii. Aga ema ütles alati, et tuleb minna ja nii ongi. Valikut ei olnud.“
Kas Viljandi või mitte midagi
Täna juhendab Viljandi meeskonda peatreener Marko Koks, kes on samuti Lembit Nelke koolitusega mees. Kas peatreeneri häälekad emotsioonid mängu ajal platsi kõrval hirmutavad ei ole? „Oleme sellega juba harjunud. Kuulad ära ja tegelikult ei ole midagi. Võib-olla neile, kes esimest korda vaatavad, tundub see hirmus, aga pärast mängu on ta hoopis teine inimene,“ selgitas Mikk mängu ja mängujärgset emotsiooni.
Erinevalt paljudest teistest Eesti tippkäsipalluritest on Mikk mänginud terve elu vaid Viljandi HC-s. Küsimusele, miks ta pole mujale või välismaale pürginud, vastab ta talle omase tagasihoidlikkusega: „Pole huvi tuntud. Võib-olla pole ma piisavalt hea olnud, ei jäänud silma kuskil. Äkki on asi minus – kui oleks põhikooli ajal rohkem trenni teinud, oleks midagi muutunud.“
Kuid Eesti-siseselt on mehe positsioon kindel, siis teise kodumaise klubi särki ta selga ei tõmba: „Eestis ei taha kuhugi mujale, siis ma ei mängi üldse. Ei ole väga pointi mängida mujal. Ma ei areneks sellest, kui läheks kuskile mujale. Raha võib-olla saaks, aga pigem olen siin, perele lähemal.“ Pere on Mikule oluline.
Varikute dünastia ja panustamine pere toel ja arvelt
Mikk on osa Viljandi käsipalli ühest võimsaimast vundamendist – Varikute dünastiast. Platsil jooksevad või on jooksnud lisaks temale Ott (Varik) Sass (Aleksander Pertelson), Jampa (Jaan-Paul Varik) ja Jonni (Johannes Pertelson), ning nooremates vanuserühmadest tulevad juba peale Leo (Leonhard Pertelson) ja Uku (Uku-Joosep Varik). „Poisid mängivad meil peres põhimõtteliselt kõik. Surveta, see on tulnud täiesti loomulikult. Ise on tahetud minna,“ räägib Mikk.
Kuid tipptasemel amatöörsport nõuab ränka lõivu. Erinevalt suursponsorite toel töötavatest klubidest nagu Mistra või Põlva Serviti, kus mängijatele makstakse tasusid, siis on seni Viljandis mängitud suuresti puhtast entusiasmist.
„Tööl käimisega on ka vahel kopp ees ja kui kuuled, mis summasid mujal makstakse, võtab see tegelikult motivatsiooni vahel maha. Meie oleme seda teinud seni kõike heast tahtest,“ avab Mikk Eesti käsipalli valusat reaalsust.
Kõige suuremat lõivu maksab aga pere. Õhtud mööduvad trennis, nädalavahetused pikkadel ja kurnavatel Balti liiga reisidel Leedus või Lätis: „Kuidagi saab hakkama, aga nädalavahetused on raskemad, kui pead kodust eemal olema. Laps ju kasvab. Abikaasa on mul õnneks väga hea – ta teadis, et abiellub käsipalluriga ja pidi sellega arvestama.“ Ka väsimus ja lõpetamise mõtted käivad vahel peast läbi: „Mõtled küll vahel, et ei taha enam ja kaua sa ikka jaksad. Aga sügisel-talvel oleme ikka olnud kõik tagasi – ikka aasta korraga.“
Et peret toita ja elatist teenida, on Mikk päästetöö kõrvalt pidanud sisustama oma vabu päevi ka teise töökohaga. „Eesti pidi olema üks kallimaid kohti, kus elada. Palgad ei tule järgi. Kui elada tahad, on vaja vahel ka teha kahte tööd, paljud päästjad töötavad kahel töökohal,“ analüüsis Mikk igapäeva toimetulekut Eestis.
24 tundi valves: Õisu järvest Toome tänava põlenguni
Oma elukutseni päästjana jõudis Mikk tänu õele, kes talle kunagi töökuulutuse saatis. Pärast katseid Abja-Paluoja komandos ja aastast õppimist Väike-Maarja päästekoolis töötas ta esmalt Abjas, kuni avanes koht kodulinnas Viljandis. „Abjas oli rahulikum, aga Viljandis on ikka keskmiselt kolm sõitu päevas – kiirabi abistamised, automaatsed tulekahjusignalisatsioonid ja muud sellised väljakutsed.“
Külm närv ja meeskonnatöö on päästetööl elulise tähtsusega. Möödunud aasta novembris pälvis Mikk Päästeameti elupäästja medali. Õisu järvel oli mees paadiga ümber kukkunud.
„Sõidad siit oma paadiga 20 kilomeetrit sinna järvele ja mõtled kogu tee, kas inimene on üldse elus või juba põhjas. Õnneks oli kõva poiss – suutis ise järve pealt helistada ja see ta päästiski. Ta ootas meid ümberpööratud paadi kõhu peal. Pärast käis ise komandos meid tänamas,“ meenutas Mikk. Medali kohta ütleb ta: „Ma ei mõtle selle peale. Tegin lihtsalt oma töö ära. Aga ikka tore, kui tunnustatakse.“
Ekstreemsusi on töös ette tulnud veelgi. Kord tuli päästevarustusega ronida käte ja jalgadega 30 meetri kõrguse tornkraana otsa, et tuua sealt alla seal hätta jäänud napsutanud mees: „Päris kõrge ja tuuline oli, ise nagu sinna ei üles ei oleks roninud kui töö poleks sundinud.“
Eredalt on meeles ka ränk Toome tänava kortermaja katusepõleng Viljandis. „Esialgne info oli, et korter põleb – mõtled, et tavaline asi. Ja siis keegi ütles, et katus põleb. Mõtlesin, et mida kuradit… Siis läks mölluks. Jooksid viiekordses majas täisvarustuses, mask ja aparaat seljas, üles-alla. Adrenaliin on põhjas, et tuli teistele majadele edasi ei läheks. Seal kulus ikka omajagu neid balloone, mida hingasime. Ootasid ja lootsid, et keegi tuleks appi, et saaks korraks hinge tõmmata – täpselt nagu käsipallis.“
Katusepõlengu ümber kogunes sadu uudishimulikke linlasi: „Kõik tegid pilti, nagu laulupidu oleks olnud. Mehed teevad tööd, endal on adrenaliin täiesti laes. Publikut ennast seal sees olles tähele ei panegi, oled asjas nii sügavalt sees.“ Psühholoogiliselt rasketest hetkedest aitab üle saada ühtehoidev meeskond: „Asjad räägitakse omavahel töö juures selgeks, see on kõige lihtsam tugi.“
Fännide teraapia
Kuigi vahel on raske, logistika on keeruline ja rahaline seis paneb ohkama, on hoidnud Mikku lisaks armastusele spordi vastu platsil veel üks fenomen – Viljandi käsipallipublik.
„Fännidega on suhe väga hea. Nad on meil tõesti täiesti sõgedad! Käivad igal pool kaasas, trummid peksavad, koguvad muudkui tuure juurde. Alati on saalis selline kodune vibe. Nad on põhimõtteliselt alati esimestena saalis ja nägu naerul. Äkki on see neile ka nagu teraapia – töö on pingeline, tulevad saali ja elavad end lihtsalt välja,“ mõtiskles Mikk.
Olgu selleks sügisene tormine järv, tulest lõõmav katus või otsustavad minutid Viljandi spordihoone väljakul – on Mikk alati olemas olnud. Ta ei ole kurtnud, ta ei ole otsinud vabandusi. Miks on teinud oma oma tööd Viljandi ja siinsete inimeste nimel.
Kas ja kui palju Mikk jõuab algaval hooajal pere ja töö kõrvalt ka meeskonnale appi, seda näitab aeg ja Miku elu- ja töögraafikud.
Oleme tänulikud, et Mikk on meiega ja näeme ikka saalis!
Fotod erakogu ja Helin Potter/Viljandi HC
